Talvised aialinnud - raskemini eristatavate liikide määramine

Talviste aialindude jälgimine on mitmel pool Euroopas ilmselt kõige populaarsem linnuvaatlusega seotud tegevus. Ka Eestis on Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatav talvine aialinnuvaatlus ülekaalukalt suurima osavõtuga linnuvaatlusüritus, milles osaleb igal aastal mitu tuhat inimest. Mõnede talviste aialindude määramine on väga lihtne, kuid on ka selliseid talviseid aialinde, kelle tuvastamisega tihti hätta jäädakse. Järgnevas loos õpetab pikaajalise linnuvaatluskogemusega Tarvo Valker omavahel eristama neid talviseid aialinde, kelle määramises kõige rohkem abi küsitakse või eksitakse.

Hallid tihased

Salutihane ja põhjatihane on talviste aialindude seas kindlasti üks raskemini eristatavaid liigipaare. Tagasihoidlikult hallikaspruunid ja musta “sulemütsiga” on nad mõlemad.

Üheks heaks tunnuseks on põhjatihase hele tiivapaneel, mis salutihasel puudub. Salutihase peasulestiku mustal värvusel on heades valgusoludes näha läiget, põhjatihasel on see tuhm. Kui lindu pildistada, siis külgvaates võib salutihase nokatüvikul märgata heledamat täppi, mis taaskord põhjatihasel puudub.

Salutihase seljasulestik on pruunikam, hele tiivapaneel puudub, mustal sulemütsil on näha kerget läiget ja nokatüvikul heledat täppi. Foto: Merike Pikkmets.

Põhjatihasele on iseloomulik hele tiivapaneel, tuhmim must peasulestik ning heledam ja hallikama tonaalsusega seljasulestik. Foto: Toomas Traagel. 

Vilunud silm näeb kahel liigil erinevust ka seljasulestiku värvuses, mis salutihasel on pruunikas, põhjatihasel seevastu hallikam. Lisaks on salutihane veidi väiksema peaga kui põhjatihane.

Erinevad ka kahe liigi elupaigad, kuid üksnes vaatluskoha biotoobi põhjal ei tohi kindlasti liiki määrata. Siiski olgu öeldud, et lehtpuupuistutes kohtame enamasti salutihaseid, okaspuudega metsades ja parkides eelkõige põhjatihased. Segapuistutes võivad need kaks liiki, aga lausa kõrvuti tegutseda – niisamuti talvel meie söögimaja juures.

Rohelised rähnid

Talvekuudel võib oma aias tihti mõnd rähni vaadelda. Sagedamini külastavad nad mõnd taluhoovi, kuid regulaarselt külastavad nad ka suuremates asulates ja linnades olevaid aedu. Sagedamini näeb rähne nendes aedades, mille lähedal leidub mõni parkmets, kalmistu või sootuks suurem metsatukk.

Rohelise rähni kohtamine seostub väga paljudele koheselt roherähniga. Rohelisi rähne on meil, aga kaks. Samavõrd rohelise sulestikuga paistab ka hallpea-rähn.

Olgu kohe alustuseks öeldud, et roherähni näol on tegu meie kõige haruldasema rähniliigiga ning Mandri-Eestis on selle liigi kohtamine võrreldav mõne harva meile sattuva eksikülalisega. 2019. aastal jäi üks roherähn rajakaamerasse Põhja-Pärnumaal, mis on viimase 15 aasta jooksul ainuke tõestusmaterjaliga roherähni vaatlus Eesti mandriosast. Roherähni leidub vähearvukalt veel üksnes Saaremaal. Hallpea-rähn on Mandri-Eestis laialt levinud liik, kes talvel tihti aeda riputatud pekitüki või rasvapalli kallal maiustab. Saartel kohtab harvem just hallpea-rähni.

Roherähni ja hallpea-rähni eristamiseks tuleb vaadata lindude peasulestikku. Roherähni silma ümbruses on iseloomulik must mask. Linnu pealagi on nii isas-kui emaslindudel üleni punane ning punane värvus ulatub isegi kukla taha. Hallpea-rähnidel must näomask puudub. Isaslindudel on punane üksnes laup, emaslindude peasulestikus ei ole punast üldse.

Musträstas, kuldnokk või hoopis mänsak?

Tumepruuni või sootuks musta sulestikuga lindude hulgast valisin välja kolm liiki, keda omavahel kiputakse sassi ajama. Nendest mänsak küll pole talvine aialind, kuid kuna väga tihti peetakse puhkesulestikus kuldnokki ekslikult just mänsakuks, siis teen juttu ka sellest metsalinnust.

Sellest kolmikust näeme kõige sagedamini aias musträstast. Just isaste musträstaste kollane nokk paneb paljusid arvama, et kohtasid kuldnokka. Kuldnokki võib küll meil kohata igal talvel, kuid nende nokk ei ole talvekuudel üldsegi kollane vaid hoopiski tume. Kui vaatame musträstaste tumepruuni (emaslinnud) või musta (isaslinnud) sulestikku, siis puuduvad sellel kuldnokale iseloomulikud valged tähnid. Lisaks on musträstastel pikk saba, mida lind sageli jõnksutab ning kuldnoka kõndimise asemel liiguvad rästad maapinnal peamiselt hüpates.

Isane musträstas on erkkollase nokaga. Lisaks pole musträstaste sulestikus näha heledaid tähne ning lindude saba on pikk. Foto: David Friel. Wikimedia Commons.

Kuldnokkade talvises puhkesulestikus olev tume nokavärvus koos linnule omaste valgete tähnidega tekitab nii mõneski aialinnuvaatlejas segadust – kas aeda on tõesti ilmunud hoopis mänsak? Mänsak on metsalind, kes võib küll mõnda metsadega ümbritsetud taluhoovi külastada, kuid kindlasti ei ole tegu sagedase aialinnuga. Mänsak on kuldnokast peaaegu poole suurem ning lind on kehakaalult pea haki suurune. Mänsakutel on iseloomulik valge sabaalune ja vareslastele omaselt väga tugev ja paks nokk.

Aedadesse harva sattuv metsalind mänsak on võrreldes kuldnokaga palju kogukam ning paksu ja tugeva nokaga. Foto: Tarvo Valker

Kui lindude iseseisva määramisega hätta peaksite jääma, siis tasub kindlasti küsida määramisabi Facebook-i grupist “Ornitoloogia”.

Soovituslik kirjandus:

Lindude vaatlemine (nt. peatükk "Linnuvaatlus kodus"):

Tarvo Valker. “Kuidas saada linnuvaatlejaks?”. Naaskelnokk 2020.