Viimasel ajal ei möödu vist ühtegi nädalat kui ei ilmuks mõnd metsade üleraiet käsitlevat uudislugu. Selle kõrval näivad teised linnukaitselised teemad olema üsna varju jäänud. Metsade intensiivne majandamine ju pole ainus keskkonnamuutus, mille tõttu meie linnustik vaesub?

Kui  räägime Eestist, siis metsade kadumist on lihtsam oma silmaga märgata ja valufaktorit lisab veel see, et metsadel on sümboolne tähendus, kuidas meie looduse käsi käib. Teatud liigirühmadele (näiteks samblikud, torikseened) tõesti ongi metsade majandamine kõige saatuslikum tegevus. Lindudele ülekaalukalt probleem number üks on põllumajandus – seda kindlasti kõikides Euroopa Liidu riikides. Põllumajanduse mõju ei peegeldu otseselt ainult kultuurmaastikus vaid ka kuivenduse, mürkide, heidete ja erosiooni kaudu järvedes, jõgedes, Läänemeres ning isegi metsades. Neid kahjulikke seoseid ja põhjusi võiks loetleda terve igaviku, aga toon siinkohal ühe seose ära. Kuidas loodusel läheb, sõltub esmalt sellest, kui palju või vähe me fotosünteesi toodetest ehk taimedest otseselt ise ära kasutame. Põllumajanduses koristatakse tänapäeval pea kogu produktsioon ära ning mürkide, jahi, kündmise, maaparanduse ja muude võtetega kindlustatakse, et teised liigid ei pääse üldse löögile. Metsadesse jääb mõnevõrra ka säilikpuid, oksi ja muud kraami ja olukord on veidi parem. Aga ainult veidi.

Mitmel pool Euroopas on turteltuvide arvukus viimase 25 aastaga vähenenud enam kui 90%. Foto: Helina Greenberg. 

Linnud ei tunnista riigipiire ja paljud rändlinnud läbivad igal aastal kümnete riikide territooriume. Ka mitmed linnukaitset puudutavad otsused tehakse EL-i tasandil Brüsselis. Kas tänavu on lindude heaolu silmas pidades tehtud ka positiivseid otsuseid?

Pärast väga pikka keskkonnavaenulikku perioodi Euroopa Liidus, mis kulmineerus Jean-Claude Junckeri komisjoni (2014–2019) avaliku mandaadiga vähendada reguleerimist, on järsult hakanud puhuma jätkusuutlikumad tuuled. Stardipauk oli läinud talve Euroopa roheline kokkulepe (Green Deal), mille keskmes oli kliimamuutuse vastu võitlemine. Aga sellele järgnesid väga ambitsioonikad Elurikkuse strateegia ja põllumajandust puudutav strateegia "Talust taldrikule". Julgeksin väita, et need on pärast Loodusdirektiivi jõustumist (1992) esimene tõsine katse säilitada meie kontinendi loodust. Muidugi see initsiatiiv tuleb 50 aastat liiga hilja, et suudaks kõike päästa ja läheb veel vähemalt kümme aastat, kui need strateegiad rakenduse leiavad ja mõjuma hakkavad. Väga hea indikaator on ka see, et looduse mitmekesisuse väärtustamine ja kaitsevajaduse rõhutamine on umbes viimase kahe aasta jooksul jõudnud lõpuks paljudes riikides tipp-poliitikasse. Globaalne kliimamuutus tõusis riigipeade diskussioonidesse juba 15 aastat varem.  

Mullune talv oma püsivate plusskraadidega näitas eestlastele selgemalt kui kunagi varem kliima soojenemise tagajärgi. Usun, et paljudele tunduks loogiline, et sooja ilmaga on lindudel rohkem toitu ja neil on seetõttu ka looduses kergem hakkama saada. Tegelikkuses on vist kliimamuutuste mõju lindudele siiski palju tõsisem?  

Soojaga on lihtsam hakkama saada ka näiteks parasiitidel, röövloomadel, haiguste põhjustajatel jne. Mõjuviise ja tegureid on väga palju ja kaotajaid on lõpuks rohkem kui võitjaid. Muutuste kiirus on selline, et enamik liike ei ole oma evolutsiooniperioodil sellist üldse kohanud ja veel vähem selle kiire muutusega võinud geneetiliselt kohaneda. Kliimamuutus ei ole ainuke stressi allikas vaid enamikke liike mõjutavad ka inimtekkelised maakasutuse muutused, keskkonnamürgid ning paljud muud faktorid. Need võimendavad teineteise kahjulikku mõju. Kafkalik eksperiment on käimas. 

Linnukaitse eksperti Margus Ellermaad küsitles Tarvo Valker.