VÖÖTKAKK

Erkkollaste silmade ja vöödilise kõhualusega vöötkakk on tõeline pärl meie talikülaliste seas. Kui paljud kakud tegutsevad suure osa ajast hämaras või sootuks ööpimeduses, siis vöötkakud seevastu on aktiivselt jahti pidamas just päevavalges.

Vöötkakk. Foto: Tarvo Valker

Vöötkakk on eelkõige põllumaastiku lind, kuid kohtuda võib temaga ka metsaraiesmikel või isegi mererannas. Saaki varitsevad vöötkakud peaaegu alati mõnel silmatorkaval kohal – näiteks elektripostil ja -liinidel või hoopiski mõne puu ladvas.

Vöötkakud on meil vähearvukad, kuid siiski iga-aastased talikülalised. Mõnel aastal nähakse meil vaid üksikuid isendeid, kuid mõnel teisel talvel täheldatakse ka arvukamaid invasioone. Eriti arvukalt kohati meil vöötkakke 2017/2018. aasta talvel, mil teatati ligi 100 isendi kohtamisest. Sagedamini nähakse vöötkakke küll Lääne-ja Põhja-Eestis, kuid terase pilguga tasub ringi vaadata kõikjal Eestis. Kui peaksite vöötkakku kohtama, siis tasuks see vaatlus kindlasti sisestada ka Plutof-i andmebaasi või saata vaatluse info e-postiga Eesti Ornitoloogiaühingule: feno@eoy.ee . 

KIRJUHAHK

Euroopa ühe ohustatuima merepardi – kirjuhaha oluline talvitusala paikneb just Eesti vetes. Kirjuhahad saabuvad meile enamasti detsembri teisel poolel ja ränne talvituspaikadesse jätkub veel jaanuariski.

Talvitavad kirjuhahad Saaremaal. Foto: Tarvo Valker

Need sukelpardid hoiavad enamasti kaldast veidi eemale, mistõttu on nende nägemiseks kindlasti vajalik binokkel või veel parem vaatlustoru. Kirjuhahkadele on iseloomulik moodustada merel väga tihedaid parvi, kus tegutsevad linnud peaaegu sünkroonselt sukelduvad.

Kõige enam on talvitavaid kirjuhahku Loode-Saaremaal Uudepanga ja Küdema lahe vetes. Lähinädalatel võiks rändavaid kirjuhahku näha näiteks Lahemaal Purekkari neemel, Harjumaal Pakri poolsaarel või Läänemaal Põõsaspea neemel. Kuigi linnud talvitavad peamiselt Saaremaal, siis üksikuid linde või väikesi salku võib leida ka Loode-Eesti rannikult või Hiiumaa ümbrusest.

VESIPAPP

Vesipapp on lind, keda nähes on teda pea võimatu kellegi teisega sassi ajada. See umbes kuldnoka mõõtu pontsakas lind on mustjaspruuni kehasulestiku ja valge rinnaesisega. “Piduliku” sulekuue järgi on vesipapp saanud omale ka mitmeid rahvapäraseid nimetusi, nagu näiteks jõekirikhärra ja jõeköster.

Vesipapp. Foto: Thomas Kraft, Wikipedia. CC BY-SA 2.5. 

Norra rahvuslind vesipapp on Eestis väga haruldane pesitseja. Eesti Ornitoloogiaühingu koostatud arvukushinnangute põhjal pesitseb meil kõigest 1-5 paari vesipappe. Portaali eElurikkus andmetel kohati tänavu suvel vesipappe vaid Harjumaal Keila-Joal.

Talvel on vesipappe meil oluliselt rohkem, Esimesed vesipapid jõuavad meile harilikult oktoobri lõpus ning linnud lahkuvad oma talvituskohtadest märtsi lõpuks. Eelseisvad kuud on vesipappide leidmiseks väga sobilikud.

Need linnud tegutsevad eelkõige jõgede ja ojade kärestikulisematel lõikudel. Üle tasub vaadata nii vees olevad kivid ja puurondid kui ka veekogude kaldad. Kui vesipappi parasjagu ka näha ei ole, siis ei tasu kohe minema kiirustada. Ehk on vesipapp parasjagu sukeldunud vee alla puruvana või mõnd teist vees elavat selgrootut toiduks haarama. Kui kodukoha jõgedelt vesipappi ikka kuidagi ei leia, siis taub läbi põigata Keila-Joalt. See on nende lindude nägemiseks ilmselt parim koht Eestis.

SIIDISABA

Olete talvekuudel kuulnud otsekui kuljuste helinat? Seda häält teevad siidisabad. Kui neid õnnestub kusagil istumas näha, siis võib lähemal vaatlusel lindude peas näha uhket suletutti.

Esimesed siidisabad jõuavad Eestisse enamasti septembri lõpus või oktoobri alguses. Arvukamalt näeb siidisabasid oktoobri lõpust aastavahetuseni ja uuesti taas varakevadel kui linnud taas põhja pool olevatele pesitsusaladele suunduvad.

Siidisabad toituvad talveperioodil marjadest. Kõige sagedamini näeb neid maiustamas pihlakatel. Paraku on tänavu pihlakamarju vähe ja ehk on see ka üks põhjustest, miks siidisabasid sel hilissügisel tavapärasest vähem kohatud on. Pihlakamarjade kõrval söövad siidisabad meelsasti ka viirpuumarju ning ka kadakamarju. Viimased on küll tegelikkuses hoopiski käbid. Ka õunapuudel olevad õunad võivad siidisabadele huvi pakkuda – seda eriti siis kui marju looduses napib.

Siidisabasid näeb väga tihti linnades ja suurtes asulates. Eelkõige kogunevad parvad sinna, kus leidub toitu. Kui pihlakatel enam marju ei leidu, siis tasub üles otsida parkides ja aedlinnas olevad viirpuud – küllap seal tegutsevad ka mõned siidisabad.

Soovid põhjalikumat ülevaadet, kuidas linde rohkem märgata ning seda erinevates elupaikades, erineva ilmaga ja eri aastaaegadel? Tutvu meie e-poes Tarvo Valkeri-i põhjaliku linnuraamatuga “Kuidas saada linnuvaatlejaks?”. Aasta lõpuni on raamatu tarne pakiautomaatidesse tasuta!

Kirjandus.

Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I. & Väli, Ü. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus. Hirundo 32(1):1-39. 

Valker, T. (2014) Eesti röövlinnud. Varrak. 

Valker, T. (2020) Kuidas saada linnuvaatlejaks. Naaskelnokk.