1. Mullu sügisel leidis 8. klassi õpilane Markus Lepasepp koos oma vanaemaga metslemmingu - looma, kelle olemasolust Eesti looduses kellegil varem aimugi polnud. Ühe pisinärilise jõudmine tavapärasest levilast 300 km kaugusele ei ole just tavaline. Kui sinna juurde veel arvestada, et neil on teel ka oluline looduslik barjäär - umbes 60km laiune Soome laht, siis tundub metslemmingute lugu tõeline müsteerium. Mida zooloogid tänaseks selle looma siia jõudmisest teada on saanud?

See metslemmingu vaatlus ei jäänud üksikuks leiuks vaid aasta jooksul on kogunenud andmeid 8 metslemmingu kohta neljast piirkonnast. Esimene leid oli siis Uku külast Lääne-Virumaalt, neli looma on leitud Kikepera külast Pärnumaalt, kahte lemmingit on pildistatud ja filmitud Väike-Kõpu külas Viljandimaal ja üks leiti samuti Viljandimaalt Võhma linnast. Tõenäoliselt on metslemming meil Eestis veel palju laiemalt levinud. Vaid kahte looma on kohatud tema loomulikus elupaigas – rikkaliku samblakattega metsas. Teised loomad on kõik leitud surnult talude õuedelt. Ilmselt on kassid nad kinni püüdnud ning peremeestele/-naistele näha toonud. Veelgi suurem üllatus on see, et metsas kohatud loomad olid vale karvastikuga – albiinootilised isendid.

Vastuseid küsimustele - millal ja kuidas metslemmingud meile jõudsid veel ei ole. Kuna nad esinevad nii Põhja- kui ka Edela-Eestis, siis tõenäoliselt on nad saabunud meile ida poolt. Soome lahe ületamine on neile ikka ületamatu takistus. 

2. Möödunud kümnendil jõudsid meile šaakalid, nüüd on siis kohal metslemmingud. Looduses valitseb ju tasakaal. Kas mõni imetaja on viimasel ajal meilt ka ära kadumas või sootuks välja surnud? 

Veel 10-15 aastat tagasi ei osand keegi ette näha, et šaakal ja metslemming võiksid kuskil kohtuda ja veel enam, et selleks kohaks on just Eesti. Muidugi on meil ka imetajaliike, keda me pole juba aastakümneid kohanud. Näiteks unilased - pähklinäpp ja lagrits. Kas nad on suutnud end varjatud eluviisi tõttu meie silme eest kõrvale hoida või on nad meil tõesti juba väljasurnud, seda on raske öelda. Arvukuse kõikumised ja sellega seoses levila äärealadel selle laienemine või ahenemine on liikuvatel liikidel üsna tavaline nähtus. 

3. Kliimamuutused mõjutavad muu looduse kõrval kindlasti ka imetajaid. Milliseid muutusi võib meie imetajafaunas käesoleval sajandil oodata kui sellised soojad talved nagu mullu peaksid tavaliseks saama?

Kõige haavatavam kliimamuutuste, eriti talvede soojenemise suhtes on viigerhülged. Neile on oluline, et poegimise ajal oleks merejääd ja veel parem rüsijääd, kuhu nad saaksid teha varjulise koopa, kus viigripoeg saab oma esimesed nädalad rahulikult veeta. Jää puudumisel kogu järelkasv kahjuks hukkub. Keeruliseks läheb ka nendel loomadel, kes vahetavad selge valge talvekasuka: valgejänes, nirk ja kärp. Valge kasukaga on omanik musta maa taustal kergeks sihtmärgiks kiskjatele ja röövlindudele.

Tahaks loota, et kõige kriitilisem aeg on ehk möödas. Kui 5 aastat tagasi oli meil teadaolevaid asustatud lendorava leiukohti veel vaid 27, siis viimasel kahel aastal on asustatud kohtade arv ületanud taas 70 piiri. Asustatud leiukohtade arvu tõusu taga on ühelt poolt ulatuslikumad sobivate metsade inventuurid, kuid veelgi olulisem on olnud vahepeal isoleeritud saarekestena paiknenud kunagiste leiukohtade taasasustamine. Nimelt on sajandi alguses tehtud lageraiete kohal noor mets kasvanud 10-15 meetriseks, mida lendoravad saavad nüüd liikumiseks taas kasutada. Nii leiavadki noored lendoravad sealt endale sobiva vahepeal vabaks jäänud elupaiga. Siiski on vara rõõmustada, sest alles jäänud leiukohad paiknevad nüüd veel vaid Kirde-Eestis. Sealgi ei moodusta leiukohad ühtset sidusat võrgustikku vaid need on killustunud vähemalt 6-7 väiksemaks üksteisest isoleeritud piirkonnaks. Nimelt juba üle 30 meetri laiused lagedad põllu- ja niidualad aga ka lageraielangid on lendoravatele ületamatuteks takistusteks. Lendorav liigub maapinnal väga vaevaliselt ja nii on ta kergeks saagiks nii röövlindudele kui kiskjatele. Praegu käimasoleva LIFE projekti „Lendorav“ raames püüame leida võimalusi ühenduskoridoride loomiseks nii lähimate leiukohtade kui ka erinevate osaasurkondade vahele. Samas jääb vanemat metsa piirkonnas järjest vähemaks, mistõttu kasvab kahjuks ka metsaomanike pahameel lendoravate tõttu kehtestatavate piirangute suhtes.  

Imetajate atlase koostamisel oleme praegu umbes poole peal. Kui suuremate imetajate ja kaitstavate liikide kohta on olemas küllalt hea andmestik, siis väiksemate kiskjate ja pisiimetajate kohta on andmed veel suhteliselt lünklikud. See on ka arusaadav, sest nende määramiseks on vaja neid lähemalt uurida. Selleks aga peame neid kinni püüdma või siis kiskjate või röövlindude toidujäänustest otsima. Huviliste kaasabi andmete täiendamisel on igati teretulnud. Eelkõige on oodatud nende liikide vaatlused, keda veel ühes või teises ruudus sellel kaardistusperioodil (alates 2000. aastast) vaadeldud ei ole. Ülevaade, millised liigid millistest kaardistusruutudest on seni andmebaasis registreeritud, leiab siit. Sealsed levikukaardid on koostatud andmebaasi kevadise seisu alusel. Aastavahetuseks püüame seal värskendada nii liikide kirjelduste ja määramistunnuste osa kui ka levikukaarte sellel aastal sisestatud andmetega.

Teine aadress, kus saab vaadata kõiki loodusvaatluste andmebaasi sisestatud andmeid on : http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva_kaart/ Seal saab valida liike ja määrata ajavahemikke. Kui soovime näiteks vaadata, millistes kaardistusruutudes on registreeritud  oravat, siis valime kõigepealt liigirühma „imetajad“, seejärel liigi „orav“ ja määrame vaatluse aja esimesse kuupäeva välja „01.01.2000“ ning vajutame klahvi „Näita kaardil UTM ruutudena“      

6. Kuidas peaksid loodusesõbrad toimima, et andmed ka atlase koostajateni jõuaksid?

Ka siin on mitmeid võimalusi. Kõige mugavam on vaatlusandmeid edastada Loodusvaatluste äpi abil. Kuid kahjuks väga uued nutitelefonid seda rakendust enam ei toeta. Praegu on see rakendus uuendamisel, et seda probleemi lahendada. Loodetavasti saame uue lahenduse kevadeks.

Teine võimalus ja seda ma soovitan eelkõige pisiimetajate ja väikekiskjate puhul, kelle liike on raskem määrata, teha pilt ja see saata koos asukoha ja vaatlusajaga mulle e-postiga uudo.timm@envir.ee . Siis saame enamasti liigi ära määrata ja need andmed juba ise andmebaasi kanda.

Suuremaid loomi on võimalik registreerida ka tegevusjälgede järgi. Nende puhul on samuti hea lisada pilt, mis hõlbustab liigi määrangut täpsustada. Kindlasti annan ka tulemustest tagasisidet ja juhiseid liikide määramiseks.