Praegu on laidudel koorumas tuhanded linnupojad. Pesitsusperioodil on nende külastamine lubatud üksnes teadustöö eesmärgil. Foto: Tarvo Valker

Mitmed linnuliigid on pesahülgajad, mis tähendab, et nende pojad on võimelised pesast lahkuma juba päeva-paari vanuselt. Ka paljude pesahoidjatest linnuliikide pojad ei oota pesas päris lennuvõimestumiseni, vaid lahkuvad sealt mõned päevad varem. Nii võib igal suvel näha neid armsaid sulepallikesi murul ringi keksimas või hoopis õnnetu olekuga õunapuu all kössitamas.  

Paljud inimesed otsustavad kohatud linnupoegi pildistada või lausa kätte võtta. Olgu meie kavatsused kui head tahes, keskmise värvulise pojast umbes kaheksa tuhat korda suurem inimene jääb linnupoja jaoks äärmiselt hirmuäratavaks olendiks.

Iga sekund, mille linnupoja juures veedame, on suur stress nii pojale kui nende vanematele. Seepärast peame rangelt vältima nende kätte võtmist, sest see on ju tegelikult täiesti tarbetu tegevus. Ka fotode tegemisel tuleb rangelt piiri pidada. Ka vanalinnu lühiajaline eemalepeletamine linnupoegade juurest suurendab oluliselt nende riski röövloomade saagiks langeda. Eriti rangelt tuleb vältida linnupoja kättevõtmist või poja läheduses viibimist.

Linnupoega maast leides tabab meid pahatihti väga inimlik küsimus – mida ta seal küll niimoodi üksi teeb ja kuidas ta küll hakkama saab. Linnupoeg ei ole tegelikkuses sugugi üksi ja sellised näiliselt omapäi ringi uitavad linnupojad on täiesti loomulik nähtus. Vanalinnud võivad toiduotsingul olla küll pojast üsna kaugel, kuid nad mäletavad ülima täpsusega, millise põõsa alla nende järeltulija jäi. Linnupoja kaeblikud hüüded, mis tekitavad meis kaastunde, on üksnes loomulik sidepidamine vanalindudega, andes neile signaali - ma olen siin ja tahan süüa.

Ehkki linnupojad ei ole veel lennuvõimelised, on nad niivõrd suured, et nende koht pole enam pesas. Ainsad linnud, keda maast leida ei tohiks, on pääsukesed ning piiritajad. Nende puhul on tõepoolest linnupoeg pesast välja kukkunud või veelgi suurema tõenäosusega sealt vanalindude poolt välja heidetud. See on samuti osa loodusest – vanalinnud heidavad poja üle pesaääre juhul, kui kõigile poegadele ei jätku piisavalt toitu. Seepärast teevad nad parima võimaliku – ohverdades ühe poja, päästavad nad ülejäänud tugevamate poegade elu.

Laskem siis uutel linnuhakatistel rahulikult üles kasvada. Paljud neist „abitutest“ linnupoegadest hakkavad järgmisel suvel juba ise poegade eest hoolitsema. 

Kiire meelespea linnupoja leidjale:

1. Parim abi on jätta leitud linnupoeg puutumata! Linnupoegade parim viis ellu jäämiseks on lasta nende õigetel vanematel tegutseda. Kuigi me sageli ei pruugi vanalinde kusagil näha, on nad kindlasti lähiümbruses toitu hankimas. Kindlasti ei ole vanalind oma poegi hüljanud ja kohe kindlasti ei tohi leitud linnupoega tuppa viia ning tema eest hoolitsema hakata. Selline tegevus on seadusega keelatud ja lõppeb üldjuhul ka linnupoja hukkumisega. Samuti ära seisa linnupoja kõrval, et oodata vanalindude ilmumist. See võib viimaseid just eemale peletada ja takistada oma poegade toitmist.

2. Kui Sinu hoovis või maja lähedal on mõni linnupoeg, siis hoia kindlasti kassid sellest eemal. Kui omad kassi ja näed lennuvõimetuid või kehva lennuvõimega poegi aias ringi askeldamas, siis püüa oma lemmiku liikumisvõimalusi paar päeva piirata. Hästi lendavatele linnupoegadele ei kujuta kassid enam nii suurt ohtu.

3. Kui linnupoeg on ohtliku koha peal (näiteks teepervel), siis võib ta kiiresti tõsta pisut varjulisema koha peale – näiteks kõrge rohu sisse. Lindudel on väga halb haistmismeel ning linnupoja hülgamist pole vaja karta. Küll peab linnupoega turvalisemasse paika paigutades meeles pidama, et ta peab jääma algse koha suhtes kuulmisraadiusesse. Vastasel juhul ei leia vanemad toitu manguvat linnupoega enam üles ja ta sureb nälga.